Magus ravimtaim. Juured on õrna lõhnaga ja väga magusa maitsega. Saaki saab kolmandal aastal. Preparaadid sellest taimest määratakse mürgituste ja infektsiooni korral. Aitab organismil paremini töötada. Kasutatakse kommide ja kalja valmistamisel.
1,0 g = 100-110 seemet.
* Meeldiva välimusega söödav taim kuni 1,2 meetri kõrgune. Juurikad on meeldiva aroomi ja magusa maitsega. Temast valmistatud preparaate määratakse mürgituste ja infektsioonide korral. Ergutab peaaegu kõikide organite tööd. Aeglustab Aidsi süvenemist. Kasutatakse ka gaseeritud vee, kalja, kommide ja pastilaa valmistamisel.
Levik. Imettegeva juurika kodumaa on Iraak. Looduslikult kasvab Lääne-Euroopa lõunaosas, Vahemere ääres, Ees-Aasias, Iraanis, Türgis, Afganistaanis, Hiinas. Võrseid on leitud kõrbe jõgedest.
Botaaniline iseloomustus. Lagrits on mitmeaastane liblikõieline taim. Juurestik on tugevalt arenenud, peajuur on väga pikk, kuni 4 meetrit. Kõrvaljuured asetsevad horisontaalselt moodustades külgharusid. Vars on kuni 150 cm pikkune, püstine, lihtne, harva hargnev. Lehed kinnituvad lehevarrele väikeste raokestega, lineaalsed. Helelillad õied kogunenud pintslitaolistesse õisikutesse. Vili püstine või kergelt pöördunud uba kaetud tihedalt lehekestega. Seemned lapik-ovaalsed hallikas-rohelised kuni pruunid. 1000 seemne mass 8-10 g.
Bioloogilised omadused. Seemned säilitavad idanemise u.10 aastat. Seemnetega paljundamisel hakkab õitsema kolmandal aastal. Õitseb juulis, viljub augustis-septembris. Ta on väga vastupidav kuivusele. Eelistab toiteaineterikast mulda. Kuid teda kasvatatakse väga erinevatel muldadel: mustmuldadel, savikatel, liivakatel ja liival, kus põhjavesi pole sügaval samuti aluselistel. Toiteainete vaestel muldadel kasvab ta hästi tänu omadusele siduda mügarbakteritega õhulämmastikku. Ühel kohal kasvab üle 10 aasta.
Paljundamine ja agrotehnika. Paljundatakse seemnetega, vegetatiivselt ja juurevõsudega. Muld puhastatakse juurikatest, tehakse sügiskünd 25-27 cm sügavuselt. Kevadel kultiveeritakse ja enne külvi aetakse vaod sisse. Künni alla antakse superfosfaati ja kaalisoola 150-200 kg/ha-le, kultiveerimise alla ammooniumsalpeetrit 100-150 kg/ha. Külvatakse aprillis laiarealiselt. Reavahed 70 cm, külvisügavus 1-2 cm, külvinorm 3-4 kg/ha.
Hooldus seisneb kobestamises, rohimises ja pealtväetamises mineraalväetistega.
Saagi koristus ja säilitamine. Lagritsat koristatakse kolmandal ja järgnevatel aastatel. Juurikad kaevatakse üles kevadel või sügisel, pestakse, lõigatakse tükkideks ja kuivatatakse värske õhu käes.
Omab raviomadusi. Juured sisaldavad glütseriini (23%), flavoniide, eeterlikke õlisid ja askorbiinhapet. Lagrits sisaldab glütseriinhapet, mis sarnaneb hormoonile mis reguleerib organismis vee-soolade vahetust. Preparaate kasutatakse edukalt hormoonravis. Glütseriinhape, mis sisaldub lagritsas omab allergiavastast toimet. Teda kasutatakse reuma ravis, naha ja silmahaiguste puhul jne. Preparaate määratakse mürgistuste korral, toksiliste ja infektsioonhaiguste puhul.
Rahvameditsiinis kasutatakse lagritsat köha puhul, astma korral, neeruhaiguste, gastriidi puhul. Lagritsa juurt kasutatakse tihti koos teiste ravimtaimedega hingamisteede, bronhiidi puhul. Prantsusmaal kasutatakse lagritsa juure siirupit reuma, bronhiidi ja infektsioonhaiguste puhul.
* See taim on inimestele tuttav juba ammusest ajast. Juba 5000 aastat tagasi kinnitas hiina meditsiin, et magusjuur mitte ainult ei ravi, vaid ka aktiviseerib mitmete ravimite toimet erinevate haiguste puhul.
Lagritsa-magusjuur kuulub kaunviljaliste sugukonda. See on mitmeaastane taim väga võimsa juuresüsteemiga. Mitme peaharuga risoomil on väheharunev sammasjuur, mis võib ulatuda kolme ja isegi enama meetri sügavusele. Selle risoomi tippudesse tekivad pungad, mis annavad alguse tütartaimedele. Need omakorda moodustavad samuti sammasjuure, millel areneb risoom. Selliselt paljuneb magusjuur vegetatiivselt kiiresti, moodustades suured puhmikud. Maa peal väljub igast risoomist mitu väheharunevat võrset, mis on kuni 2 m pikkused. Õied on magusjuurel väikesed, violetsed või kahvatu-sirelilillad, koondunud kohevasse kobarasse. Lagritsa-magusjuur on väga vähenõudlik taim. Seepärast saab teda küllaltki kergelt kasvatada aiamaal. Ta eelistab mehhaanilise koostise poolest kergeid muldi, ei ole mullaviljakuse suhtes nõudlik. Halvasti kasvab savistel ja väga niisketel muldadel. Võimas ja harunenud juuresüsteem võimaldab tal kergelt taluda põuda.
Muld tuleb sügisel hoolikalt puhastada mitmeaastastest umbrohtudest ja läbi kaevata labida sügavuselt. Kevadel tehakse peenrad, peenestatakse suuremad mullakamakad. Magusjuure seemnetel on väga kõva kest. Seepärast peab enne külvi neid kindlasti skarifitseerima, st. seemneid mehhaaniliselt töötlema. Seda on kõige lihtsam teha hõõrudes seemneid liivapaberiga. Seejuures lihvitakse paks ja kõva kest õhukeseks, ning seemnete idanevus paraneb tunduvalt. Seejärel on soovitatav seemned stratifitseerida - kaks kuud niiske liivaga täidetud kastis keldris. Enne külvi tuleb peenrad kergelt kasta.
Magusjuur külvatakse ridadena, jättes ridadevaheliseks kauguseks 40-50 cm, ning taimedevaheliseks kauguseks 10-11 cm. Seemnete külvisügavus on 2-3 cm. Tõusmed ilmuvad 12-15 päevaga. Soovi korral võib taimed ka ette kasvatada. Esimesel aastal tuleb magusjuurt kasta küllaltki tihti - 10-12 päeva tagant, eriti esimese kahe kuu jooksul. Peale selle tuleb süstemaatiliselt eemaldada umbrohud ja kobestada mulda nii ridades kui ka ridade vahelt, et vältida mullakoorikute teket. Alates teisest kasvuaastast kobestatakse taimede vahelt ettevaatlikult, et mitte kahjustada ilmuvaid uusi võrseid. Teisel ja järgnevatel kasvuaastatel seisneb hooldus kastmises (1-2 korda kuus), pungumise faasis pealtväetamises fosfor- ja kaaliumväetistega, rohimises ja mulla kobestamises. Seemnetega paljundades hakkab õitsema kolmandal kasvuaastal.
Magusjuurt võib paljundada erinevate maaaluste pistikutega - vertikaalsete ja horisontaalsete risoomipistikutega, samuti juuretükikestega. Need tuleb varuda kindlasti varakevadel enne täiskasvamist. Seejuures lõigatakse risoomi nii, et igal lõigatud pistikul oleks 3-5 kasvupunga. Pistikute elujõulisus sõltub istutussügavusest, ja hooldusest. Kõige paremini juurduvad vertikaalselt risoomilt võetud pistikud, mis on istutatud nii, et nende tipp ulatub maapinnast välja 3-4 cm. Kohe peale istutamist tuleb pistikuid kasta. Edasine hooldus on sama, mis ka seemnete külvi korral. Saaki hakatakse korjama kolmandal kasvuaastal. Juured ja risoom kaevatakse labidaga lahti, seejärel tõmmatakse kätega mullast välja. Seejuures soovitatakse kolmandik juurtest jätta mulda. 3-4 aasta pärast saab korjata uut saaki. Juured kuivatatakse õhu käes, asetades nad õhukese kihina ja perioodiliselt segades. Peale kuivamist puhastatakse pikad, ühesugused risoomid korgistunud osadest. Ravimtoormeks on juured ja risoom, millel on unikaalne keemiline koostis. Magus maitse seletub suhkrute olemasolust, kuid hoopiski teisest ainest - glütsürritsiinist, mis on tavalisest suhkrust 40 korda magusam.
Raske on leida teist taime, mida kasutatakse nii laialdaselt kui magusjuurt. Magusjuure juurtest valmistatud preparaate kasutatakse laialdaselt meditsiinis rögastusvahendina ja köha pehmendava vahendina ülemiste hingamisteede haiguste korral, eriti lastel ja eakatel inimestel. Samuti kasutatakse teda mao- ja kakstesistsõrmiksoole haavandite korral, krooniliste mao- ja soolte põletikuliste seisundite korral, eriti kõrgenenud maohappesuse korral. Ravitõmmise valmistamiseks võetakse 1sl peenestatud juuri, kallatakse üle 1 klaasi keeva veega, kaetakse kaanega ja asetatakse keevasse veevanni 15-20 minutiks. Seejärel jahutatakse toatemperatuurini. Tõmmist võetakse 1sl 3-4 korda päevas rögalahtistava vahendina. Valmistatud tõmmist võib säilitada jahedas kohas kuni kaks päeva.
Eng.: Common licorice, common liquorice, cultivated licorice, licorice root, Russian liquorice, Spanish liquorice, sweet licorice, sweetwood, true licorice. Suom.: Lakritsijuuri, lakritsi. Sven.: Lakritsrot, äkta lakrits. Bot. syn.: Glycyrrhiza glandulifera, Glycyrrhiza pallida Boiss., Glycyrrhiza violacea Boiss., Liquiritia officinalis Moench.
Ravimtooreks on lagritsa juured ja risoom.
Lagrits: juurtes ja risoomis leidub süsivesikuid, pektiini; orgaanilisi happeid; trirepenoide; alkaloide; kumariini, parkaineid, flavonoide, lipiide.
Maapealses osas on alkaloide, karotiini, kumariini, flavonoide.
Õitest on leitud C vitamiini, aga perikarbist parkaineid.
Teaduslikus meditsiinis kasutatakse uraali lagritsat analoogselt kui pehmendavat ja köhavastast vahendit hingamisteede haiguste korral, kui kerget lahtistit kõhukinnisuse ja hemorroidide puhul, aga samuti kui vahendit, mis reguleerib vee ja soolade vahetust.
Juur peenestatuna kuulub rinna-, mao-, lahtistavate-, hemorroidide vastaste segude koosseisu, teda kasutatakse tablettide, pulbrite ja pillide valmistamiseks, lisatakse rohtudele magustamiseks.
Juurtest tehakse siirupit, paksu ja kuivekstrakti.
Tiibeti, hiina ja mongoolia meditsiinis soovitatakse lagritsa juurt pneumoonia, bronhiidi, bronhiaalastma, kopsutuberkuloosi, pleuriidi, läkaköha raviks, seedetrakti protsesside reguleerimiseks maohaavandite korral, neerude ja sapipõie haiguste, aneemia, halvatuste ja ateroskleroosi puhul, kui diureetilist, põletikuvastast, nakkushaiguste korral, kui antitoksilist, ainevahetust parandavat, diabeedi, hüpertooniatõve, leepra ja vähi raviks, peavalu, siberi katku, rõugete raviks, on südamepreparaatide koosseisus.
On vastunäidustatud hüpertoonia, südamepuudulikkuse, raseduse ja rasvumise korral.
• Lagritsa juurtest, aniisi seemnetest ja männipungadest võrdsetes kogustes võetuna tehakse keedus, mida võetakse sisse 1/3 klaasi 3-4 korda päevas peale sööki 7-10 päeva vältel – ägeda ja kroonilise bronhiidi, pneumoonia, bronhiaalastma, bronhiektaasi jt haiguste korral.